Interneti-klaveri klaviatuur
Klaver on horisontaalse (klaver) vÔi vertikaalse (klaver) keelpillide paigutusega klahvpill.
Klaver on ĂŒks levinumaid muusikainstrumente, milles heli tekitatakse erineva jĂ€medusega vasarate ja keelpillide abil. Esimesed löövad klahvivajutamisel teist, mille tulemusena tekitab instrument etteantud kĂ”rguse ja amplituudiga helisid.
Heli tootmine ei hÔlma mitte ainult vase vÔi hÔbedaga kaetud teraskeeli, vaid ka malmist raami ja resonantst heliplaati, mis vÔimendavad helilaineid ja pikendavad nende kestust. Seega, kui vajutate klaveriklahvi, kestab heli kuni 3-4 sekundit, vaibudes jÀrk-jÀrgult, kui keelpilli vibratsioon vÀheneb.
Klaveri ajalugu
Löökpillide meetodil hakati keelpillidest muusikat eraldama juba 14. sajandil Prantsusmaal. Jutt kĂ€ib tĂ€napĂ€evaste klaverite eelkĂ€ijatest â klavessiinidest. Hiljem rakendati seda tehnoloogiat klavikordides, kuid see ei pÀÀstnud pilli selle peamisest puudusest - kiiresti hÀÀbuvast helist. See kestis sama helitugevusega alla sekundi, mis vĂ€listas dĂŒnaamiliste kompositsioonide esitamise vĂ”imaluse.
PĂ”hjuseks oli resonantsi puudumine, kuid see sai teatavaks alles 17. sajandil â pĂ€rast Galileo Galilei vastavat avastust. Vahepeal tegutsesid muusikameistrid intuitiivselt, jĂ€tkates klavessiini ja klavikordi klassikaliste versioonide tĂ€iustamist.
18. sajandi alguseks kroonis katseid enneolematu edu, kui itaalia meister Bartolomeo Cristofori esitles 1907. aastal uut tĂŒĂŒpi haamerpille â gravicembalo col piano e forte, mida hiljem kutsuti klaveriks.
Neis asetati haamrid keelpillide alla ning heli kestuse ja dĂŒnaamika tagas resonaator. Aastatel 1716â1721 tĂ€iustasid instrumendi disaini Prantsuse ja Saksa kĂ€sitöölised, eelkĂ”ige Jean Marius ja Gottlieb Schroeter. Ja veidi hiljem pakkus Sebastian Erard vĂ€lja topeltproovi mehaaniku, mis vĂ”imaldab kiirel klahvivajutamisel pika (aeglaselt hÀÀbuva) heli eraldada.
Kui me rÀÀgime kÔige esimesest klaverist selle kaasaegses vaates, siis leiutas selle 1800. aastal Ameerika meister John Isaac Hawkins. Sellel pillil olid keeled esimest korda maapinnaga risti, tÀnu millele muutus see kompaktsemaks ja mugavamaks.
Austerlane Matthias MĂŒller, kes esitas sarnase kujunduse 1801. aastal, osales samuti sarnases arenduses. Samal perioodil sai klaver, mida varem juhiti ainult klahvidega, kaks jalgpedaali, mis vĂ”imaldavad reguleerida heli tĂ€mbrit, kestust ja dĂŒnaamikat.
Klaveri populaarsus hakkas kiiresti kasvama alates 19. sajandist: sellest sai ĂŒks peamisi muusikainstrumente algul Euroopas ja USA-s ning seejĂ€rel ka teistes riikides. 1818. aastal avati selle tootmine Vene impeeriumis: meistrid Tischner ja Virta ning 1828. aastal Austrias: meister Ignaz Bösendorfer. Samanimeline klaveribrĂ€nd Bösendorfer eksisteerib tĂ€napĂ€evalgi ja on olemasolevatest vanim maailmas.
SamavÔrd olulise panuse klahvhaamerpillide tootmisse andis Steinway & Sons USA-st, kelle tooted 19. sajandi keskel olid oma kvaliteedi poolest vÔrreldamatud.
Klaver ja elekter
20. sajandi alguse ja keskpaiga tÀielik elektrifitseerimine ei saanud mÔjutada muusikasfÀÀri ning juba eelmise sajandi 20. aastatel hakkasid ilmuma esimesed elektriklaveri mudelid.
Neis toimus heli eraldamine mehaaniliselt - haamrite ja paelte abil ning heli muundamine - elektriliselt: pikapi abil. Ăks esimesi selliste klaverite mudeleid oli Ameerika inseneri Lloyd Loari Vivi-Tone Clavier, mida esitleti 1929. aastal.
Elektromehaaniliste tööriistade peamised eelised mehaaniliste tööriistadega vĂ”rreldes olid nende kompaktsus ja madal hind. Need sobisid palju paremini turnee- ja vĂ€lietendusteks ning saavutasid kiiresti ĂŒlemaailmse populaarsuse kuni XX sajandi 70. aastate lĂ”puni.
80ndatel hakkasid neid aktiivselt asendama veelgi arenenumad ja kompaktsemad seadmed â elektroonilised klaverid, mis tekitasid heli ilma mehaanilisi osi kasutamata. Tegelikult imiteerisid nad ainult keelpillide helisid, kuid tegid seda nii identselt, et 90ndate keskpaigaks olid kogukad tiibklaverid ja klaverid muusikamaastikult peaaegu tĂ€ielikult vĂ€lja tĂ”rjutud.
TĂ€napĂ€eval tuntakse elektroonilisi klavereid kui "sĂŒntesaatoreid" ja need vĂ”ivad tekitada vĂ€ga erinevaid helisid alates klassikalistest keelpillidest kuni inimeste, lindude ja loomade hÀÀlteni. TĂ€napĂ€eva mĂ”iste "klahvpillimĂ€ngija" seostub eelkĂ”ige sĂŒntesaatoriga ja alles seejĂ€rel mehaaniliste klaverite ja klaveritega, mis pole ammu enam massinĂ€htus.